Jaan Soots VR I/1 (29. veebruar/12. märts 1880 Küti talu, Helme vald, Valgamaa – 6. veebruar 1942 Ussollag, Solikamsk, NSV Liit) oli Eesti sõjaväelane (kindralmajor) ja poliitik. Korp! Sakala vilistlane.

Isa Henrik oli taluperemees, kellel oli peres peale Jaani veel neli poega ja kolm tütart. 1888–1891 Helme vallakool, 1891–1894 Helme kihelkonnakool. Väidetavalt osales Jakob Hurda algatatud rahvaluulekogumiskampaanias, saades viimaselt tänutäheks aktiivsuse eest raamatu „Wana kandle”. 1898–1899 Riia Õpetajate Seminar – 2 klassi.

Astunud II järgu vabatahtlikuna 15. veebruaril 1900 Troitski jalaväepolku. 1. septembrist 1900 kuni augustini 1904 Vilniuse (Vilno) Sõjakoolis, mille lõpetas nooremleitnandina (podporutšik).

9. augustist 1904 arvatud 7. Samogitia (Žemaitija) grenaderipolku, kust komandeeriti 17. jaanuaril 1905 Mukdeni ohvitseride reservi.

14. aprillil 1905 arvati 98. Jurjevi jalaväepolku [25. aprillil kustutati 7. Samogitia (Žemaitija) grenaderipolgu nimekirjast]. Viibis lahingutegevuses Mandžuurias ja 23. novembril 1905 anti talle Püha Stanislavi III järgu orden.

26. märtsil 1906 lõpetas teenistuse Mandžuurias ja arvati 9. mail 1906 tagasi 7. Samogitia (Žemaitija) grenaderipolgu nimekirja. Ülendati leitnandiks (porutšik) 1. novembril 1907.

1910. aasta augustis-septembris sooritas kindralstaabi akadeemiasse sisseastumiseksamid ja arvati 2. oktoobril Keiserlikku Nikolai Sõjaväeakadeemiasse. 11. detsembril samal aastal ülendati staabikapteniks. Teenis eduka õppimisega Püha Anna III järgu ordeni ning sai õigused teenida kindralstaabis. Lõpetas kooli 1913. aasta kevadel (8. mail) esimese järguga.

1913. aasta kevadest teenis Kaasani sõjaväeringkonnas ringkonna staabis, sealhulgas 16. jalaväekorpuse staabis, 186. Aslandusi jalaväepolgu 4. roodu ülemana, ning uuesti 16. jalaväekorpuse staabis, kus sai 28. juulil 1914. nooremadjudandiks.

19. jaanuaril 1915 „Ülesnäidatud vapruse eest sakslaste ja austerlaste vastu” anti talle „Mõõgad ja Lint” Püha Anna III järgu juurde. Sama aasta 2. veebruaril ülendati kapteniks ja arvati kindralstaabi nimekirja.

28. veebruaril 1915 sai ta „Tubliduse eest võitluses austerlaste vastu” Püha Stanislavi II järgu ordeni „mõõkadega” ja juba 15. märtsil lisati eelmisele Püha Stanislavi III järgu ordenile „tubliduse eest austerlaste vastu võitluses” „Mõõgad ja Lint”.

20. juulil 1915 komandeeriti vanemadjutandiks (küll kohusetäitjana) 41. jalaväediiviisi staapi. Sama aasta 15. novembrist kuni 22. novembrini komandeeriti ta 7. armee kindral-kortermeistri korraldusel salaülesande täitmiseks Sevastoopolisse Musta mere laevastiku lipukapteni käsutusse. Toimetas allveelaevaga vaatlusi Bulgaaria rannikul dessandiks sobiva koha leidmiseks.

21. detsembril 1915 komandeeriti 12. ratsaväediviisi staapi vanemadjutandiks, komandeering lõppes 1. märtsil 1916.

8. veebruaril 1916 anti talle „Vahvuse eest” Püha Vladimiri IV järgu orden „Mõõkade ja Lindiga” (kavaleriks kinnitatud 27. novembril 1916). Sama aasta 17. aprillil määrati Saraatovi jalaväebrigaadi staapi vanemadjutandiks, sama aasta 22. mail arvati brigaadi staabiülema kohusetäitjaks . 30. mail 1916 määrati 3. Amuuri-äärse jalaväediviisi staabi vanemadjutandiks. Pärast Brussilovi pealetungi 15. augustil 1916 ülendati kindralstaabi alampolkovnikuks (kinnitus 1. detsembril samal aastal).

19. novembril 1916 komandeeriti XI armee staapi staabiohvitseri kohusetäitjaks kindral-kortermeistri alluvuses.

17. veebruaril 1917 nimetatud XI armee õhulaevanduse osakonna staabi adjutandiks. 26. veebruaril 1917 märge: „Andis maakuulamise osakonna varanduse ära” ja samal kuupäeval komandeeriti Kiievisse lendur-vaatlejate kooli kursustele. 10. aprillil lõpetas kursused lendur-vaatleja tunnistusega ning komandeeriti tagasi XI armee staapi.

4. mail 1917 komandeeriti Mogiljovis toimunud „Maa- ja mereväeohvitseride kongressile”, kus viibis kuni 27. maini. 12. juunil (25.06) 1917 komandeeriti Soots Ülemjuhataja (sel hetkel kindral Brussilov) Peastaapi (Stavka) nn. „Ohvitseride ühisuse peakomiteesse”, mis asus Mogiljovis. 19. septembril (2.10) 1917 viidi Soots nimeliselt üle Edelarinde staabi nimekirja, kuid sisuliselt jäi ta Peastaabi käsutusse.

1917. aasta sügisest osales aktiivselt 1. Eesti Diivisi loomisel, oli alates 2. detsembrist 1917 (15.12) selle staabiülem ja kuni Johan Laidoneri saabumiseni ka diivisiülema kohusetäitja. 3. aprillil 1918.aastal (16.04) anti talle põrandaaluse Eesti valitsuse poolt polkovniku auaste.

11. novembrist 1918 nimetati ta sõjaministri ajutiseks asetäitjaks (ei jõudnud sellesse ametisse arvatavasti seoses haigusega).

24. detsembrist 1918 nimetati ta operatiivstaabi ülemaks. Seoses sõjavägede kõrgema juhtimise reorganiseerimisega nimetatud 24. jaanuaril 1919 uue struktuuri – ülemjuhatja staabi – ülemaks. 17. septembril 1919 sai kindralmajori auastme.

15. oktoobril 1919 määratud sõjaministri päevakäsuga (nr 65 §1-1919) Sõjanõukogu liikmeks.

6. novembril 1919 määratud Vabadussõja mälestusmärkide kavade läbivaatamise ja auhinna määramise komisjoni liikmeks. 6. detsembrist 1919 kuni 3. veebruarini 1920 osales Nõukogude Venemaaga Tartus peetud rahuläbirääkimiste Eesti poolse delegatsiooni töös.

23. veebruaril 1920 anti talle Vabadussõjas üles näidatud teenete eest Vabaduse Risti I liigi 1. järk. 20. märtsil 1920 vabastatud seoses Ülemjuhataja institutsiooni kaotamisega Ülemjuhataja Staabi ülema kohalt. 27. märtsil 1920 arvatud sõjaväe tegevkooseisust välja ning 4. jaanuaril 1921, seoses I Riigikogu liikmeks valimisega, loetud reservis olevaks. Osutus valituks viide esimesse Riigikogu koosseisu Põllumeestekogu nimekirjades.

Riigikogu 25. jaanuari 1921 otsusel nimetati Jaan Soots sõjaministriks, 2. augusti 1923 astus Riigikogus toimunud hääletuse tulemusena (langes Juhan Kuke juhitud valitsus) sõjaministri kohalt tagasi. 16. detsembril 1924 nimetatud Laidoneri ettepanekul uuesti Riigikogu poolt Eesti Vabariigi sõjaministriks ning püsis sellel ametikohal kuni 4. märtsini 1927 (seoses Jaan Teemanti valitsuse tagasiastumisega). Sõjaministriks oleku esimesse perioodi (aastatel 1921–1923) jäi ka Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuse loomisega tegelemine tagamaks selle käivitumise 1923. aastal.

Aprillis 1934 sai Jaan Sootsist Tallinna linnapea ja maist 1938 kuni detsembrini 1939 oli ta Tallinna ülemlinnapea.

1937. aastal osutus Jaan Soots valituks ka Rahvuskogusse ja 1938. aastal ka I Riigivolikogusse.

Oli kuni vahistamise hetkeni üliaktiivne ühiskondlikus töös: Vabadussõja Ajaloo Komitee esimene esimees aastast 1926. Alates loomisest, s.o 1933. aastast, kuulus Reservohvitseride Kesksektsiooni (nimetatud tänapäeval mõnikord ka Tagavaraohvitseride Kesksektsiooniks); Eesti Maakrediitseltsi järelvalve nõukogu esimees aastatel 1931–1934; kuulus Põllutöökotta alates selle loomisest 1932. aastal ning oli selle teine esimees 5. aprillist 1932 kuni 3. juulini 1936. Oli Vabadusristi Vendade Viljandi osakonna esimees ning kuulus ka vabariiklikusse Keskjuhatusse (oli selle esimees alates 1935); kuulus ka Ühistegevuskoja nõukokku (esimees alates 1937) ning osales Nimede Eestistamise Liidu töös. Kodumaakonnas Viljandimaal osales mainitule lisaks veel Kaitseliidu Sakala Maleva juhatuse töös ja oli Mulkide Selts Tallinnas esimees alates 1934. aastast. 1940. aasta märtsis valis Helme vallavolikogu ta Helme valla aukodanikuks. Jaan Sootsil oli bibliofiilina huvi haruldaste raamatute vastu ning numismaatikuna Venemaal (alates XV sajandist) ja Balti riikides vermitud müntide vastu. Münte olevat Sootsi kogus olnud pea 1500 ühikut, millest 300 löödud Baltimaades. Lisaks oli Soots ka viljakas publitsist.

Jaan Soots vahistati NKVD poolt 20. septembril 1940 Tallinnas Kreutzwaldi tänaval asunud linnakorteris (praeguse aadressiga Kreutzwaldi 11). 1941. aastal, pärast pikaajalist ülekuulamisprotsessi Tallinnas, veeti Venemaale, kus ta 6. veebruaril 1942 hukkus Ussolje laagris.

Auastmed

• alamporutšik (1904)
• porutšik (1907)
• staabikapten (1911)
• kapten (1913)
• alampolkovnik (1916)
• polkovnik (1918)
• kindralmajor (17.09.1919)