Pablo Ruiz Picasso (25. oktoober 1881 Málaga, Hispaania – 8. aprill 1973 Mougins (Cannes'i lähedal), Prantsusmaa) oli hispaania kunstnik, kubismi rajaja. Ta tegeles peamiselt maalikunstiga, kuid tegi ta ka lavakujundusi ja illustreeris raamatuid.

Pablo sündis José Ruiz y Blasco ja María Picasso y Lópezi perre esimese lapsena. Tema täisnimi oli Pablo (ka Pablito) Diego José Santiago Francisco de Paula Juan Nepomuceno Crispín Crispiniano de los Remedios Cipriano de la Santísima Trinidad Ruiz Picasso.

Tema isa oli kunstiteadlane, kes tegutses peamiselt kohalikus muuseumis kuraatorina. Picasso esimesed kunstialased teadmised on pärit just isalt, näiteks õlimaalide tegemise oskus. Kogu lapsepõlve kestel külastas Pablo mitmeid kunstikoole, kus tema isa tunde andis. Vaatamata suurele kogemustepagasile, mis nende aastatega kogunes, ei lõpetanud Picasso kunagi Madridi Kunstiakadeemiat. Picasso esimesed kunstikatsetused leidsid aset Barcelonas. Sel ajal toetas teda Jaime Sabartés, kes oli hiljem palju aastaid Picasso sekretär. Tema esimesed tööd olid mõjutatud peamiselt isa eestkostest. 23. eluaastal asus ta elama Prantsusmaale. Siit said ka alguse tema erinevad kunstiperioodid.

Pärast Esimest maailmasõda muutus Picasso radikaalseks patsifistiks. Suurkunstnik ei võtnud osa Esimest maailmasõjast, Hispaania kodusõjast ega isegi Teisest maailmasõjast ainuüksi patsifistlikel printsiipidel. Pärast Esimest maailmasõda austas ta kõrgelt kommunistlikku elulaadi ning oli ka ise äge[viide?] kommunist. Selle sõjaperioodide üks kuulsamaid teoseid on "Guernica", kus kajastatakse sõjakoledusi ja verevalamise mõttetust.

Pärast Teist maailmasõda astus Pablo Prantsuse Kommunistlikku Parteisse. Kuigi partei kritiseerimine Stalini juhikultuse ümber jahendas kunstniku suhtumist kommunismi, sellest hoolimata ei hüljanud ta oma nägemusi ideoloogiast kui ühest riigikorrast. Lojaalse kommunismipooldajana sai ta ka kaks korda NSVLi rahupreemia laureaadiks: 1950 Rahvusvaheline Stalini rahupreemia (kolmas selle preemia saaja) ja 1962 Lenini rahupreemia.

Picasso eraelu

Juba lapsepõlvest peale meeldis Picassole suhelda inimestega, ta lausa vihkas üksindust, välja arvatud juhtudel, kui ta maalis mõnda oma kunstitöödest. Tema sõprade rohkust on raske hinnata, kuigi neid, kes tema töödele otsest mõju avaldasid, ei olegi nii palju.

Esimestel Pariisi-aastatel oli tal eriti lähedane suhe Fernande Olivieriga, naisega, kes teda suuresti inspireeris. Kui Picasso Fernande'i hülgas, soojenesid tema suhted Marcelle Humbert’ga, Picasso kutsus teda hellitavalt Evaks. Picasso armastus naise vastu kajastub ka paljudes tema kubistlikes teostes. Kui Marcelle’l tuvastati vähk, oli entusiastlik kunstnik oma muusale igal sammul toeks.

1918. aastal abiellus Pablo Picasso Olga Khoklovaga, kes oli elukutseline baleriin. Sel ajajärgul elab Pablo luksuslikku ja kõrgkihile omast elulaadi. Abielupaaril sünnib ka poeg Paulo, kes kasvab liiderlikuks ja kombelõdvaks mootorratturiks (elukutseline võistleja), ta on kaua aega oma isa sohver. Kuigi Olgaga tekkisid mitmed suhte jahenemise perioodid, kestis abielu siiski paberite järgi 1955. aastani. Oleks rumal uskuda, et Picasso sel ajal ei kurameerinud ka teiste daamidega, seejuures peamiselt väga noortega. Kui Pariis 1944. aastal vabastati, kiindus Picasso noorde kunstiõpilasse – Françoise Gilot’sse. Neil sündis kaks last: Claude ja Paloma.

Järgnesid mitmed lühisuhted ja afäärid: Picasso ei olnud inimene, kes hoiaks oma südame ainult ühele ja ainsale. Kunstnik oli tänu oma laiale sõpruskonnale kutsutud osalema ka mitmetes filmides, millest ta ei loobunud. Filmides mängis ta peamiselt iseennast. Ehedamaiks näiteks võiks tuua “Orfeuse testament”, aastal 1959 valminud linateos.

Kunsti(stiilide) perioodid

Picasso töid on sageli kategoriseeritud erinevatesse perioodesse. Ehkki tema kunstnikukarjääri hilisemad tööd on sageli vaidlustatud erinevate perioodide suhtes. Sellest hoolimata saab eristada järgmisi perioode:

Sinine periood (1901–1904), perioodi iseloomustab süngus, sinisetoonilised maalid on mõjutatud peamiselt tema Hispaanias olemisest ja reisimisest, sügavat mõju töödele avaldab ka tema lähisõbra surm. Piltidel kujutatakse akrobaate, arlekiine, prostituute ja vaeseid. Eriti iseloomulik on sel perioodil vägivaldse anatoomia kujutamine. Tähtsamateks töödeks võiks lugeda "Vana kitarrimängija" (1903), tema autoportree, "Tragöödia", "La Celestina".

Roosa periood (1905–1907), seda ajavahemikku iseloomustab lõbusam ja rõõmsam stiil roosa- ja oranžitaoliste värvidega. Ka siin domineerib maalidel arlekiinide ja akrobaatide rohkus. Tema tööd on mõjutatud Fernande Olivierist, skulptor ja kunstnik Pariisis. Rõõmsameelsus töödes on tingitud ka Pablo Pariisis olemise algusaastate romantilisusest ja õhkamisest, mida ta suurlinnas alguses koges. Selle perioodi tippteosteks võiks lugeda: "Arlekiinide perekond", "Arlekiinide perekond ahviga", "Kaks noorukit", "Tüdruk kitsega", "Alasti poiss".

Aafrika kunstist mõjutatud periood (1908–1909), sel ajal on Picasso looming mõjutatud Aafrika motiividest ja Aafrika mandri rahvuste kunsti eripäradest ja tunnusjoontest. Eriti mõjutab teda Aafrika skulptuuride inimesekäsitlus. Selle perioodi tippteoseks on "Avignioni neiud".

Analüütilise kubismi periood ehk cezanne’elik periood (1909–1912), nagu nimetuski ütleb on tegemist kubismi rakendusega. Selle perioodi peamine mõjutaja oli Picasso jaoks Georges Braque, kelle töödega tema teosed ka suuresti sarnanevad. Tööd iseloomustavad loodusvormide allutamine geomeetrilisele vormile. Maalidest võiks nimetada järgmisi: "Kitarrimängija", "Tütarlaps mandoliiniga", "Willhelm Uhde portree", "Akordionist".

Sünteetilise (kubismi) kunsti periood (1912–1919), sellele perioodile on iseloomulikud kollaaž ja paberi lõikus. Mainimisväärseteks töödeks on: "Kitarr ja viiul", "Muusikariistad", "Itaalia tüdruk", "Naine tugitoolis", "Arlekiin viiuliga".

Viimased elukümnendid Picasso kunstikarjääris

1950. aastatel pühendus Pablo teiste suurkunstnike tööde imiteerimisse, ta lõi nende põhjal uusi maale. Teda huvitas sel perioodil eriti Velázquiz’, Goya, Poussini ja Courbet' teosed. Sellel aastakümnel pani ta suurt rõhku ka skulptuuride loomisele. Eriti silmapaistvaks said tema tööd Chicagos, kuulsaim neist kannab isegi nime "Chicago Picasso". Selle skulptuuri motiivi ja kujutatut ei oska keegi kindlalt öelda. Arvatakse nagu olevat lind, hobune, isegi naine või lihtsalt üks abstraktne kunstniku üllitis. On huvitav tõdeda, et Picasso loobus saamast 100 000 dollarit säärase šedöövri eest.

Kunstniku elu kaks viimast aastakümmet olid kõige viljakamad tema pika kunstikarjääri jooksul. Pablo kunstilaad sel perioodil oli segu paljudest kunstiliikidest, mis tema töödes ka kajastusid. Pablo tegeles palju vasegravüüriga. Selle aja tööd on tal üsna erootilise kallakuga. On huvitav märkida, et mõned tema tööd ei olnud mitte signeeritud ainult kuupäevaga, vaid isegi numbritega; see tähendas, et ta oli päevas loonud mitu erinevat tööd ! Sellest ajast pärinevad näiteks säärased tööd nagu: "Musketäär", "Härjavõitleja ja alasti naine", "Embus" ja üks viimased töid, mis valmis 1972. aastal, oli tema enda autoportree.

20. sajandi suurkunstnik suri 8. aprillil 1973 ning maeti Vauvenargues pargi surnuaeda. Matuste juures oli kummaline, et tema oma lapsi ei lastud osalema neil peiedel. On isegi teada Pablo Picasso elu viimased sõnad. Need kõlavad drink to me, mis peaks eesti keelde panduna tähendama ‘jooge minu heaks’.

Pärand maailmale

Suurkunstniku pärandit maailmale on raske hinnata. Vaatamata omaenda kunstiteoste tohutule arvule armastas ta koguda ta teiste kuulsate maalikunstnike, näiteks Henri Matisse töid. Pärast kunstniku surma oli paljude Picasso maalide saatus üpris lahtine. Paljud suurteosed läksid oksjonile, osad kunstimuuseumidesse jne. Tema tööde hinnad oksjonil olid hiiglasuured, näiteks töö "Pierrette’de abielu" müüdi 51 miljoni dollari eest.

1996. aastal loodi kunstniku eluloofilm "Looja ja hävitaja Picasso" ("Surviving Picasso").